Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

28 märts 2010

Hüsteeria

Te traagiline nukk ei säästa sõnu.
Ta ajukelmeil hõõgub mõru valu,
Ta karjub mõttetusi, pilgus hämu
Ja pilkeis nurjatute õnnis kadu.

Üks hoop, mis tabas rohekat tapeeti,
Sein rohkem haiget sai, kui tüdruk ise.
Tumm tunnistaja, peegel, karjus taoti,
Kui kohkumusest kokku varises.
 See vägivaldne plika puges peitu
Ta vaevu hingab kardinate taga,
Käed kõrvul uskumata oma vaistu,
Ta nuuksub: «Ma ei taha, ma ei taha!»

«Mind viige ära siit,» ta ohkab, «ükskõik kuhu.»
Ööd läbi vaatab vihma tänavatel
Külm vaikus on ta ümber ja julm rahu,
Ning palavik ta kätel palavatel.

Nad tulevad. Nad sisenevad tuppa.
Nad hüüavad, nad tuhnivad ta asjus
Ning teda otsivad, et üksildus talt võtta,
Sest nad on head ja neil on temast kahju.

Ta tahab ainult kedagi, kes temast
Vist pole kuulnudki, või kui, siis üsna kaudselt.
Neid ta ei taha, kuid ei hooli enam
Ta nende üllas haardes püsib raudselt.

Autor: Flow

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar