Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

28 märts 2010

Kes ma olen ja kes olen mina,kes seda küsib?

Praegusel ajal kuulen ma üsna tihti noori inimesi rääkimas, et keegi neid ei mõista ja keegi ei tahagi mõista. Kust see tuleb ja miks see nii on? Kas tõesti on inimesed nii erinevad, et üks teisest aru ei saa või on asi apaatias? Egoismis? Selles, et kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et ei ole aegagi teist märgata, mõistmisest rääkimata., sest mõistmine eeldab ju inimese mõningast tundmist ja selle saavutamiseks tuleb kulutada aega (ja asja iroonia seisneb selles, etenestel meil pole teiste jaoks aega, kuid ootame, et neil teistel meie jaoks oleks). Kuid millele kulutab noor inimene enamasti oma aja? Ma olen kuulnud üht kordumakippuvat väljendit: “ma ei viitsi”… Ah et sellele te oma väärtuslikud minutit kulutategi, jah? 
Teise inimese mõistmine käib läbi iseenda. Kas teist inimest ongi täiesti objektiivselt vaadata võimalik? Me teeme ju kõik otsused ja kujundame kõik vaated lähtuvalt endast, seejuures ka oma arvamuse teisest inimesest. Seda iseloomustab ehk kõige paremini lause, millest tegelikult eriti palju aru ei saa, kuigi see on kujunenud paljukasutatavaks klišeeks: “ilu on vaataja silmades”.
Tulles tagasi teise mõistmiseni läbi iseenda, saan mina asjadest aru nii, et kaasinimese mõistmiseks tuleks kõigepealt iseend veidi tunda. Peaks ju olema väga loogiline, et endale kõige lähemalseisvat isikut, ehk iseend, tuntakse kõige paremini, kuid paraku, minu isiklik praktiline kogemus näitab, et nii see pole. Ma olen korduvalt küsinud ühelt või teiselt inimeselt: “kes sa oled?” või “mis sa oled?” ent suurim osa vastuseid on olnud stiilis: “ma ei teagi..”, “pole sellele kunagi mõelnud..”, “inimene olen ju, mis küsimus see selline on?”, “eks elu näitab” jne. Kuid korralikke vastuseid on olnud väga harva; kui ma ütlen korralik, siis mõtlen ma selle all mingit lauset, mis tõesti ka vastaks mu küsimusele seletavalt.
Kuidas saan ma eksisteerida, kui ma isegi ei tea, kes ma olen ja mis on minu eesmärgid ja funktsioonid siin elus? Pole ime, et paljud tunnevad, et “pole mõtet elada” ja nii.
Kuid miks on vaja iseend mõista, et teist mõista? Seda seepärast, kuidas inimaju funktsioneerib. Inimaju ennustab (siit ka põhjus, miks ei ole suudetud veel luua inimaju moodi funktsioneerivat arvutit, sest arvuti ju loogika kohaselt arvutab, kuid inimaju mitte). Ja ennustused tehakse info põhjal, mis on juba kuhugi meisse salvestatud. See info on pärit kas keskkonnast või on saadud kaasa geenipagasiga st päritud. Kuna inimesed üldjoontes on sarnased ja käituvad teatud olukordades ikka üsna ühtemoodi, siis kui vaadata, kuidas konkreetne inimene mingis olukorras käitub, on võimalik sellest teha järeldused tema käitumise kohta teistes olukordades. Ja kui teisest inimesest ei ole veel mingit infot saadud/salvestatud, siis tehaksegi see järeldus lähtuvalt iseenda tegudest.
Siit siis järeldus, et teiste mõistmiseks on eelkõige vaja tunda iseend. Vajalik oleks veel huvi, sest kui miski ei huvita, siis ei viitsita ju ka sellest rohkem teada saada. Ja kui inimest juba veidi tuntakse (kuidas, mida ja miks ta teeb ja mismoodi), siis on võimalik teda mõista; mõista, miks ta midagi tegi ja oletada kuidas ta edasi käituda võiks. Muidugi pole seda võimalik ennustada sajaprotsendilise täpsusega, sest otsuste langetamist ning otsusel põhinevat käitumist võib mõjutada mistahes ettenägematu faktor.
Kui näitad kellegi suhtes ülesse hoolivust ja tähelepanu, kuid ei püüa seda kuidagi enda kapriiside ning soovide ja tahtmiste täitmiseks kasutada vaid tõesti ja siiralt soovid seda inimest mõista, et teda aidata, sest Sa hoolid ja soovid, et ta oleks Su lähedal (ükskõik, kas kirjateel suheldes või reaalselt), siis ma olen kindel, et aja jooksul see inimene vastab Sulle oma võimete piires samaga.
Üldjoontes on minu nägemus sellest asjast niisugune.

Inimesed on õrnad ja keerulised, nagu klaasist labürint.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar