Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

28 märts 2010

Noored on hukas!?

-//-

Ühest või teisest ajaloosündmusest õpitav sõltub õppijast endast, õigemini tema väärtushinnangutest. See on tegelikult vana tõde, mistõttu aegade algusest alates on iga ühiskond hoolitsenud kasvavas põlvkonnas positiivse ja selge väärtuste süsteemi loomise eest. Paraku pole noored pea kunagi kasvatajate arvates neile esitatavatele kõrgetele nõuetele vastanud. Nad on kergemeelsed, pealiskaudsed, lõbujanulised ega soovi alluda vanemate inimeste soovitustele. Ühesõnaga: noored on alati hukas.

Ometi on ajaloos tavaliselt just noored need, kes on teinud suuri ja põhimõttelisi muudatusi, muutnud riikide ja rahvaste saatust. Nii on see olnud ka Eestis. Rahvuslikul ärkamisajal sõltus rahvuse sünd noorema rahvuslikult meelestatud põlvkonna pühendumusest, otsustavusest ning kokkuhoidmisest. Kui Eesti Vabadussõja alguses ei uskunud rahva enamik algul iseseisvuse võimalikkusse, siis olid just noored - nii koolipoisid kui ka üliõpilased - need, kes esimesena rindele läksid ning iseseisvuse võimalikuks muutsid. Iseseisvas Eestis läks noorus aga taas hukka - vähemalt vanema põlvkonna arvates. 1930. aastate lõpul ellu astunud põlvkond polnud vanemate inimeste arvates piisavalt tõsine, kindlasti polnud ta piisavalt rahvuslik ega ohvrimeelne. Ometi ilmutas just see põlvkond raskete aegade saabudes suurimat ohvrimeelsust ning valmisolekut Eesti eest ka lootusetus olukorras võidelda. Kuigi nende meeleheitlik vastupanukatse totalitaarsetele suurvõimudele suruti halastamatult maha, päästis see ometi rahva hinge, mille vanemad ja "targemad" riigimehed olid hääletult alistudes maha müünud.

Noored etendasid saatuslikku rolli ka Eesti taasiseseisvumisloos. Sedagi põlvkonda peeti hukkaläinuks ning lootusetult küüniliseks. Ometi lõi just noorte põlvkond muinsuskaitseliikumise, kandis fosforiidisõjas kollaseid särke, tõi 1987. aastal Võrus noortekolonni meeleavaldusel välja sinimustvalge lipu ning vallandas stiihiliselt ja kellegi käsku kuulamata öölaulupidudele kogunedes "laulva revolutsiooni".

Tegelikult on see igati loomulik. Sest erinevalt vanematest inimestest ei tea noored, mis on selles maailmas võimalik ja mis mitte. Just see teadmatus andis neile sageli jõudu teha võimatut. Nii teadsid vanemad inimesed Vabadussõjast alates üsna hästi, et tegemist on lootusetu võitlusega. Ühel poolel seisis noor, organiseerimata, rahatu ja relvadeta Eesti riik, teisel pool suur Venemaa. Selle võitluse tulemuses ei saanud kahtlust olla. Seetõttu hoidis rahva suur osa esialgu Eesti kaitseväest kõrvale või põgenes rindele viiduna juba esimeste paukude kõlades. Oli loomulikult ka neid, kes punastele aktiivselt kaasa elasid, kuid enamik rahvast otsustas sedavõrd lootusetus ettevõtmises lihtsalt mitte osaleda.

Suur hulk noori sellist mõistlikku hoiakut aga ei jaganud. Nemad olid kasvanud üles "Tasuja" ja "Villu võitluste" vaimus, kus kuulutati, et vabadus on midagi, mis on väärt, et selle eest langeda. Vaguramaid neist suutsid elukogenud vanemad tagasi hoida, põikpäisemad panid aga kulunud koolipoisimantli selga, võtsid nööriga püssi üle õla, ladusid taskud padruneid täis ning läksid vabatahtlikult rindele. Üliõpilasorganisatsioonid tegid seda lausa in corpore - kõrvalejäämine tähendas siin loobumist ka noorpõlvesõpradest.

Need noored mehed ei teadnud tavaliselt veel, mis on elu ja seetõttu ei teadnud nad ka seda, mis on surm. Nad ei osanud seda õieti kartagi. See andis sedalaadi vabatahtlikele üksustele neid iseloomustanud kartmatuse, mis pani õppursõdureid lausa hullumeelselt peale tormama. Just selline mõttetu julgus sundis nende löökide all taanduma "mõistlikke", sõda ja surma näinud professionaalseid sõdureid. Ning alles paljuski tänu õppursõdurite saavutatud esimestele võitudele ärkas kogu maa ning võitis Eestile kätte vabaduse.

Noorus iseloomustas ka Eestis esimestel sõjajärgsetel demokraatlikel valimistel 1992. aastal võimule tulnud seltskonda. Nad olid enamikus üksteisega juba aastaid sõbrad, kes olid koos osalenud vastupanuliikumises ning tegutsenud kommunistliku süsteemi kukutamise nimel. Nüüd võimule tulles anti endale aru oma kamikaze-staatusest. Võimul loodeti püsida vaid piisavalt kaua, et teha ära valulised ja vajalikud reformid, mis Eestit otsusatvalt muudaksid ning ta raskest olukorrast välja aitaksid. Mis neist endist poliitikas edasi pidi saama, see neid ei huvitanud.

Samuti ei teadnud see põlvkond suurt midagi ei majandusest ega poliitikast. See võimaldas neil kodu- ja välismaiste asjatundjate soovituste kiuste teostada reforme, mida ükski mõistlik ja oma poliitilisele populaarsusele mõtlev valitsus poleks iialgi ette võtnud. Need reformid muutsid Eesti aga edukaimaks üleminekuriigiks Kesk- ja Ida-Euroopas. Loomulikult tehti ka palju lollusi - selleks on noored alati võimelised. Mitmeid neid poleks vanemad ja targemad inimesed teinud. Noorusliku ägedusega suudeti ka üksteisega tülli minna - ja seda küsimustes, mis tagantjärele vaadates kohe päris kindlasti sellist kaklust poleks väärinud. Nii jäigi sel põlvkonnal ühelt poolt puudu poliitilisest küpsusest, teiselt poolt oli Eestile aga õnneks, et tal seda polnud. See põlvkond tahtis olla, mitte näidata.

Nüüd on sama põlvkond saanud märkimisväärselt vanemaks, targemaks ning pragmaatilisemaks. Suurem osa neist ei võtaks enam ette selliseid rumalusi, nagu omal ajal tehti. Nüüdisaja noored tunduvad neilegi sageli hukka läinuina, kes Eesti asja ajamise vastu enam mingit huvi ei tunne. Noortel ei maksaks sellist virisemist kuulata. Niimoodi halades mõeldakse tavaliselt tagasi päevadele, mil ise oldi noored ja sirged ning mis sellisel kujul enam kunagi tagasi ei pöördu.

Ainus vanadelt noortele esitatav palve ongi seetõttu see, et nad liiga vara vanaks ehk poliitiliselt korrektseks ei muutuks. Noorte mässuta pole edasi viidud ühtegi ühiskonda. Hull on lugu vaid siis, kui mässamise asemel muututakse liiga praktiliseks ning vanainimeselikult targaks. Millal veel kui mite noorest peast tuleb hakkama saada selliste tegudega, millest vanas eas kamina ees hea juttu heietada.

Ega nooreks olemine pole ka vanadele keelatud. Mäletan 1987. ja 1988. aasta esimestelt rahvuslikelt ettevõtmistelt auväärses vanuses vanahärrasid ja -prouasid. Nad olid läbi käinud Emajõe äärest ja Sinimägedest, Beria akadeemiast Siberis ning nõukogude aja vintsutustest, säilitanud aga sellele vaatamata hea tuju, kindla meele ning vankumatu usu tulevikku. Nad ei käinud meiesuguseid nagasid õpetamas ega tahtnud noortega meeleheitlikult viina visata, vaid vaatasid meid mõnusa muigega. Kui abi vaja, olid nad aga raudselt kohal. Nad olid sama noored kui meie.

See tee on igale põlvkonnale lahti. Selleks tuleb enda kõrval vaid hoida neid sõpru, kellega omal ajal sai alustatud. Sõprus on olnud kõigi noorte korda saadetud suurte tegude alus, see on midagi, mille hoidmine on nooreks jäämisele saatuslikult oluline. Nii võib heal sõbrataril tugevalt käest võtta ja "kogu vanadekoduga tulla", kui selleks kunagi tõesti vajadus peaks tekkima. Vaid nii võib kokkuvõttes oma elus rohkem olla kui näidata.

Mart Laar
"Olla või näidata"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar