Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

23 märts 2010

Paberhaldja rännud Unedemaal

hommikul võitlesin end voodist välja.unedemaa valdjad olid sidunud mu pahkluud siidrättidega lumesulgedest täidisega pähklipatjadega kaetud hunnitu ülekullatud raudvoodi külge.miks,ma ei saanudki teada,sest segadussesattununa põgenesin kohapealt ummisjalu,rätid lehvimas,kui valge lipp,mis tavapäraselt heisatakse allaandmise märgiks.mul polnud midagi anda.ei alla ega üles.
kogu paanikaa tekkis eelkõige sellest,et ma pole harjunud voodis magama.
kinnisidumisega on hoopis muusugused lood.
niisiis.kui olin lõpuks nii enesest kui unedemaalt põhjalikult väljunud,tormasin edasi ja põrkasin hingetukstegeva pauguga kokku reaalsusega.muidu on ta vaikne,tagasihoidlik ja elab rahulikult mu kõrvalkorteris,aga täna,just täna,sellel imelikkuse topi esimesel kohal peesitaval päeval pidi tema ka veel oma tavaformaadist väljuma ja mind jooksu pealt sülle haarama.mis toimub?


ta seletas,et kõik on eksitus.vabandas kohmetult ja jättis mind mu segaduste segadust lahti harutama.üritasin harutamistehnikat meelde tuletada.mäletan,et ajal,kui mu lapselikud põlved veel ronimisest marraskil olid,nägin oma vanaema sellega tegelemas.tuleks ainult meelde nüüd......käes!;)
nii.harutasin oma sassis asjad jälle lahti,sorteerisin ära,varustasin värvikoodiga ning asetasin kõik kenasti,volditult ning lõhnastatult oma päevade failikappi ning tormasin edasi,püüdes käigupealt meelde tuletada,millega ma parasjagu ametis olin enne seda,kui ma naabrimehega reageerides plahvatasin...
aa..ma olin ju põgenemas.kelle eest,seda mäletasin.miks,seda samuti,aga kuhu?
seisatasin.
mhh..täna on ju laupäev.ja kõik normaalsed inimesed pikutavad laupäeva hommikul kell kuus kuuskümmend oma öö jooksul korralikult sassi aetud voodites..kes olen mina,et füüsikaseadusi oma kõrgetelt kohtadelt kukutama hakkan.seega..alistunult korjasin end kokku koos oma paeltega,mis endiselt mu jalarandmeid köitsid ning lonkisin tagasi unedemaa meisterlikult sepistatud pronksväravate ette.andsin kella.ja kui üleminkvisiitor oli mind põhjalikult noominud väga kohatu ja ebadaamiliku ärajooksmise eest,sain oma järjekorranumbri ning võisin teiste kannatamatute unekottidega liivalaos oodata.
kahekümne seitsme minuti pärast tuli kena tumedanahaline saatja minu juurde,kummardas ning palus endale järgneda.peale nelja minutit läbi lõputute koridoride kuulekalt noormehe kannul sörkimist (ta muideks kõndis unenäo kohta ebatavaliselt kiiresti) jõudsime vägagi tuttavate uste taha..mees avas need mulle ja mind ootasid kõrvuni venitatud naeratusega unedemaa valdjad,uued valged siidrätid pihus.
mis edasi sai,ei mäleta ma üldse.olin tegevuses sügavas unes vedelemisega.see on sama hea,kui kuum vann,peaks ütlema:)

uni on ikka võimas tegelane küll.ainus,kellel lastakse end vabatahtlikult voodi külge siduda.ja seejuures ei ole romantikaga mingit tegemist.ega massohismi erivormide või muude ebapäevakohaste atribuutidega..:)


ja loogilist ei ole siin jutus midagi.ma olen naine!!mind mõtlemisel loogika ei sega:D

ilusaid unenägusid kõigile..:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar