Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

06 aprill 2010

To hear the sound of silence..

öö..
hulkusin jälle ringi,nagu mul vahel kombeks on..et pääseda ära..asjadest..on vaid muusika,ühtlased sammud ja mõtted..ja tuul katsetamas oma uut suveöist soengustiili minu verekarva juustes..

jõudsin mingisuguse metsatukani ja nägin kitsast rada,mis arvatavasti viiks mind selle südamesse..tuul lükkas mind selle raja poole..
kõhe oli..
kuid otsustasin minna..esimene samm on alati kõige raskem..ja siis tuleb meelekindlus..mida mul karta on..kes iganes peaks mulle vastu tulema,ehmub mind nähes ilmselt samapalju,kui tavainimene ehmuks..mul pole kombeks seda teha..ma ei ehmu juba ammu..
tuimus..

kõndisin edasi..nii rahulik..vaid tuul ja varjud mu ümber..lülitasin pleieri välja..

metsas ei olnud isegi väga pime..kui silmad olid hämarusega harjunud,suutsin asju üksteisest eristada..selgelt..kuuvalgus on piisav..milleks meile üldse päikest vaja..?peale selle,et selle abiga kasvavad kõik meie planeedi taimed ja olevused..aga ma olen kindel,et kui päikest ei oleks,leiaks kogu eksistent võimaluse ka ilma selleta toimida..

mõne aja pärast hakkasin kuulma mingeid hääli..nagu..sosinaid..see oli huvitav.. arvasin,et küllap tuul mängib puudega..ja rohuga..kuid..kas on võimalik,et tuul ja puud koos oskavad vormida sõnu..see kõlas nagu inimkeel..madal..meeldiv..

"ma olen neetud!..neetud!!ükskõik,kui palju neid ka ei oleks,olen ma alati üksi..miks?miks?ma olen väsinud..!võta mind ära siit..ma ei taha enam..mul on valus.."

jäin seisma..
minu mõtted..ja keegi teine vormib neid oma ilusa häälega sõnadeks..
valu muusika..

siinkohal oleks loogiline,et inimene tunneks hirmu..kesk ööd mingis metsas kuulda inimest rääkimas..kui ta ikka on inimene..ja selliseid sõnu..niimoodi..
vabalt oleks võinud ta olla mingisugune psühhopaat..
keegi ei tea..
kunagi ei tea..

aga mina ei kartnud..
sest..tema sõnad..
minu valu..
tema valu..
ma ei pea ju ometi kartma kedagi,kes tunneb nagu mina..
või pean?
ma ei teadnud seda sel hetkel..
kuid..ma teadsin,et ma ei karda..

astusin vaikselt edasi..
tahtsin veel kuulda teda rääkimas..
tal oli ilus hääl..
selline,mida soovid kuulda endale sosistamas asju..

"miks on mulle antud nii palju meeli..nii palju võimalusi..tunda kõiki tundeid nende miljonites variatsioonides..miks nii palju võimalusi,kui ainus,mida ma tunnen on valu..lõpuks..lõpuks ikkagi valu..ja üksindus..?
mul isegi ei ole enam jõudu uskuda,et ka minu jaoks on loodud keegi..keegi,kes ei püüa mu valu leevendada..jõuga..ei püüa mind muuta..vaid jagab seda minuga..ja jagab end..kuni ma leian end temas..ja teda eneses..jagada oma verd ja ihu..oma hinge ja tundeid..keegi,kes toob mu närusesse ellu ka muud peale valu ja üksinduse..midagi muud peale relvade,mis mind lõhkuda suudavad..
oh..ma olen nii väsinud..
kuid ma ei saa minna..veel mitte..
veel pole aeg..veel on lootust.."

astudes väikseid,ettevaatlikke ja vaikeseid samme,jõudsin ma lagendiku servale..kuuvalgus laotas end selle üle..kõik nägi välja nagu elavhõbedaga üle valatud..ebareaalne..imeilus..
keset lagendikku oli suur lapik kivi..mõtlesin,et ilmselt vanadest aegadest pärit ohvrikivi..nägi sedamoodi välja küll..ja..selle kivi peal istus lootoseasendis see olevus,keda ma rääkimas olin kuulnud..
ma neelatasin raskelt..
kõik mu sees surises..adrenaliini purskus järjekindlalt mu verre..mu käed värisesid..see polnud hirm..ei..ettevaatlikuse ja põnevuse segu hoopis..
uudishimu..kõigi arengute algpõhjus..

seisatasin..

olevus istus käed süles ja vaatas maha..

ta kuju oli nii kurb..nii ilus..
nagu kõik maailma õnnetus oleks tema õlul..tema sees..
tal olid pikad tumedad juuksed..ta tundus sale ja tugev..ma küll ei näinud ta nägu..aga ma teadsin,et ta saab välja näha vaid ilus..kurb ja ilus,nagu igavik..
ta riided olid valged..vähemalt..heledad..ja need läigatasid kuuvalguses,kui ta liigutas..
imeline..
ta ei saanud olla päris..
ta ei kuulu siia..

seisin ja ahmisin teda endasse..ta lähedalolu oli nii selgelt tajutav,nagu majaseinast õhkuv soojus,kui päike on sellele terve päeva peale paistnud..temas oli jõudu..ja valu..valu..ma tundsin seda valu ja kurbust justkui oleks see minus endas..ja ma teadsin,et ongi..
ajatu üksiolek..
seal keset kivi istudes tundus,et temastki kiirgab valgust..mitte nii palju,kui kuust,kuid siiski..
kuu valgus on külm ja karm..
tema valgus oli soe ja õrn..ja energiat täis..

ühtäkki ma võpatasin,sest ma nägin,ei..pigem tundisn,et ta vaatab mind..ma polnud märganud,millal ta pilgu tõstis..
ta ei öelnud midagi..ta vaikis..ja vaatas mind,nagu ma oleks midagi,mida ta mitte kunagi varem näinud polnud..nagu mingisugust müstilist olendit..nagu ükssarvikut või nii..ma ei tea,kuidas ma seda teadsin..aga..nii ma tundisn..ja mina ei osanud teha muud,kui vastu vaadata..
energia voogas me vahel..selline tunne,et võiks võtta käärid ja sellest paberingleid lõigata..
see oli hea energia..puhas..valge..soe..
tõeline..ja samas ebareaalne..
sõnulseletamatu..
kuid..me ei vaikinud öeldes mitte midagi..

ma ei tea,kaua me niimoodi üksteist mõtetega kompisime..aga..ühel hetkel ma kuulsin teda ütlevat..:"kuidas Sa siia said?miks Sa tulid?keegi peale minu ei käi enam siin.."
ma neelatasin,sest mu kurk oli kuiv..ja vastasin talle..:"hulkusin lihtsalt ringi..vahel ma teen nii..siin olen ma esimest korda..ma nägin metsatukka..ja rada..ja siis tuli tuul ja puhus mind selle poole..ja ma ei pannud vastu..ja..see tundus õige..seepärast ma tulingi..ja siis..kõndides mööda rada,ma kuulsin Sinu häält..ja ma tahtsin teada,kes Sa oled..ja miks Sinu sõnad on minu tunded..aga ma ei tahtnud Sind segada..häirida..kui Sa soovid,ma lähen ära.."

"ei..!ära mine..!ma isegi ei tea,miks ma ei soovi,et Sa ära lähed..kuid..nii ma tunnen..palun..jää..ja jaga seda jahedat ööd minuga.."

ja ta naeratas..ta naeratus tegi mu hingetuks..
ja nüüd nägin ma ta nägu..küll mitte selgelt,kuid siiski..
tal olid ilusad kõrged põsesarnad..tugev lõug,kuid mitte esiletükkiv..kõrge laup..sädelevad mandlikujulised silmad..ilus sirge nina..ja suu..suu,mida ma isegi kirjeldada ei oska..ja..ta kõrvad..olid teravatipulised..ja ma ei suutnud aru saada,kui vana ta täpselt olla võiks..

ma naeratasin..ja ütlesin..:"ma ei tea,miks,kuid ma ei tunne hetkel muud soovi,kui sinu soov täita.."

"tüdruk..mis Su nimi on?kui ma muidugi tohin nii ääretult uudishimulik olla.."

"Sa võid mind kutsuda nii,nagu Sa soovid..sest..minu vanemate antud nimi ei ole kindlasti õigem,kui see,mille annaksid mulle Sina.."

ta silmad lõid veelgi erkamalt särama..
"Dea..ma kutsun Sind nii.."
ta tõusis püsti ja seisatas hetkeks..ja sammus siis minu poole..

ta oli pikk..kuid mitte liialt..
kõik tema juures tundus täpselt õige..

ta jäi seisma umbes meetri kaugusele minust..vaatas mulle silma..ja mina vaatasin vastu..ta silmad..need oleksid nagu elanud oma elu..tundus,et iga liigutusega muutub nende sügavus,muster ja värv..see oli lummav..
ma olin kadunud..sel hetkel ma teadsin seda..kaotanud end sellesse maailma,mis oli tema silmade taga..maailma,mis oli tehtud igavikukildudest..

ta sirutas käe..lükkas kõrvale ühe mu jonnaka juuksesalgu ja pani oma ilusa pikkade sõrmedega sooja ja pehme käe mu põsele..ma sulgesin silmad..ta pani oma teise käe mu piha ümber..tõmbas mind õrnalt endale lähemale..libistas käe mu põselt mu kuklale..sõrmed juustesse..ja kallistas mind..ma panin pea tema rinnale..kuulasin ta südamelööke ja rahulikku hingamist..
ta silitas mu juukseid..lasi neil sõrmede vahelt läbi joosta..ta oli nii õrn..nii õrn,et see tegi peaaegu haiget..ja ma nautisin seda..
ma põimisin oma käed ümber tema..hoidsin teda nii õrnalt ja nii tugevalt,kui ma oskasin..

me seisime seal niimoodi ilmselt väga kaua..ja samas..liiga vähe..
ühel hetkel ta pani oma käed mu põskedele..vaatas mulle silma..ja suudles mind laubale..ja ütles..:"ma pean nüüd minema..ükskõik,kui väga ma ka jääda ei tahaks,ma pean..aga..ma luban Sulle,et me kohtume veel..ma leian Su üles..kui Sa seda muidugi tahad.."

"Sa ju loed mu silmadest,et ma tahan..kuuled mu ütlemata sõnadest..ma ootan..!"

"tea,et Sa päästsid mind täna öösel..Sa jagasid minuga seda ainsat asja,mis mind aidata võis..oma lähedust..Sa ei palunud midagi..Sa ei küsinud midagi..Sa lihtsalt olid ja andsid,mis Sul anda oli..ja ma tänan Sind selle eest..kõik mu sõnad ei suuda väljendada mu tänulikkust..ma loodan,et oled rahul selle lihtsa sõnaga..
aitäh!"

ja siis ta suudles veel kord mind laubale,võttis mu käed enda kätesse ja suudles mu sõrmi..lasi mu käed lahti..vaatas mulle silma..nii nukralt..igatsevalt ja samas säravalt ja õnnelikult..pööras ringi ja läks..

"hoia end!"
sosistasin ma tuulde..

ma teadsin,et me kohtume veel..kunagi..kuid samas..oli see kuidagi nii valus..vaadata teda minemas..osa minu hingest jäi tema silmadetagusesse maailma..osa tema hingetõmmetest jäi helisema minu sisse..
ja üks pisar libistas end vaikselt mööda mu põske alla,et kukkuda rajale,mida mööda Tema jalad astusid..
ma isegi ei teadnud tema nime..

kuid see kõik ei olnudki oluline..


kui ta oli puude vahele kadunud märkasin ma äkitselt,et väljas hakkas juba valgeks minema..ja tundus,et on ülim aeg kodu poole liikuma hakata..
panin klapid uuesti pähe,sest ma ei julgenud kuulata selle metsa sosinaid..ma ei tahtnud,et tuul mulle tulevikust räägib..
läksin tagasi mööda sedasama rada ja olin peagi metsast väljas ja teel kodu poole..sinna polnud pikk maa..varsti olen kohal..
vaatasin,kuidas linn minu ümber ärkab..inimesed..autod..kõik teel tegema oma tähtsaid tegusid..
kuid nende tähtsad teod ei huvitanud mind praegu..ma ei suutnud mõelda muule,kui temale..
teisi ei olnud olemas..

ma olin seest soe ja hell..hea oli..ma polnud juba kaua end niimoodi tundnud..ma polnud juba kaua üldse midagi tundnud..

jõudsin koju..ja ehk jõudis sinna täna öösel ka mu hing..
tema silmadetagusele maale..lõpmatuse väljadele..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar