Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

04 mai 2010

I'm so dirty.. You can call me daddy..

Patsidega pisike tüdruk paneb oma kaks väikest pehmet sooja kätt vastu mehe pehmet sooja rinda ja lükkab suure mehe vastu kandilistest kividest kõvat seina.. Vaatab talle silma, nagu ei keegi ei varem, ei hiljem selle mehe elus.. Nagu ei kellegi teise silmadesse selle tüdruku varemas ega hilisemas elus..

Värinad mõlema kehas.. Kõrgepinge..

Mees ei suuda uskuda, et see tüdruk tõesti selline on.. Ahne.. Sama ahne, kui see vangistatud loom mehe sees.. Ja väike tüdruk ei oleks arvanud, et ta tahab kunagi mõnd meest nii.. Nii, et ei tea, kas nutta või naerda.. Või karjuda.. Nad loevad seda kõike teineteise pilkudes..

Tüdruk ütleb mehele: “Sa tead seda Everlasti lugu “Dirty”..” “Ütle mulle need sõnad: I'm so dirty, you can call me daddy.” “You're so sexy.. You can be my bad girl..”

Mees tunneb külma- ja kuumasegust jutti jooksmas üles ja alla mööda oma selga.. Ja see "jõnks" kõhus..

Mees teadis juba varem,et ta lihtsalt ei suuda sellele tüdrukule vastu panna.. Et ta tahab teda kogu oma olemusega.. Ja ta mitte ainult ei ihaldanud seda tüdrukut.. Ta tundis ka muid asju..

Ta oli sellisest hetkest unistanud.. Mõelnud.. Kui ta oli üksi oma pimedas toas.. Kaugel kõigest ja kõigist, mis oli ta jaoks kodu.. Selles igatsuses oli tüdruk talle toeks.. Seltsiliseks.. Need pikad vestlused.. Nad jagasid oma hinge, mõtteid, tundeid ja unistusi.. Kõik muutus reaalsuseks.. Ja nad õppisid üksteist armastama.. Nad olid üksteise jaoks kodu.. Kodu sellele tumedale valust vormitud hingele, mis oli nende sees.. Sügaval.. Nad võisid teineteisega olla nad ise.. See oli väärt rohkem, kui miski muu.. Kumbki neist ei suutnud uskuda, et nad olid teineteises leidnud oma olemuse teise poole.. See oli nii et, kui üks mõtles, siis teine ütles.. Kui üks tundis, siis teine unistas.. Täiuslik.. Must ja valge.. Yin ja Yang.. Ühe teise hinge värvi sisu sees südameks.. Alfa ja Oomega..

Ja nüüd oli see hetk päris.. Iha.. Meeletu.. Tüdruk oli siinsamas.. Tüdruk tundis meest oma vastas iga oma aatomiga.. Kogu see koorem, mis oli kogunenud mehe õlgadele, langes ühe hetkega maha.. Mees oli õhk, valgus, tuli ja maa.. Tüdruk tundis, et tal olid tiivad.. Ja sarved ka.. Sest.. Kõik see õige oli samal hetkel vale.. Aga siiski nii hea.. Miski, mis on nii hea, et saa lihtsalt päriselt vale olla..

Ja mehe koorem, see oli unustatud.. Mees oli vaba.. Vaba.. Loom.. Puhtad instinktid.. Ja see tüdruk.. Kurat ja inglid! Kuidas sai see tüdruk olla päriselt olemas.. Justkui lõigatud välja mehe unelmatest, mida ta ka iseenda eest peitis.. Mees oli vaba.. Tema ise.. Kuni oma päris puhta sisuni.. Ja ta tahtis seda tüdrukut rohkem, kui ta tahtis elada ja hingata.. Ja mis mõtet oligi elada ilma selle hetketa? Ilma selle imelise patsidega olevuseta? Mitte mingit mõtet ei olnud.!. Ja tüdruk.. Nägi selle mehe silmades kogu oma elu.. Oma sündimata lapsi ja oma suurimat õnne.. Oma kõige vägemat valu ning mustemat õnne.. Kõike.. See mees oli tüdruku KÕIK.. Ja see tüdruk.. Oli mehe KÕIK..

Mees ütles need sõnad: “I'm so dirty, you can call me daddy.” “You're so sexy..You can be my bad girl..”

Ja tüdruk surus end kõvasti tema vastu.. Vajutas oma väikesesed pehmed huuled mehe janusele suule.. Ja.. See üks suudlus oli nagu sekund.. Ja samas nagu üks terve elu.. Igavik.. Lõpmatus.. Ja kõigest üks hetk..

Nad suudlesid.. Ja nende puudutused olid tugevad, õrnad, rabedad ja jõulised.. Mees püüdis iga puudutusega salvestada tüdrukut enda sisse.. Et ühel hetkel, kui ta on jälle kaugel, mäletaks ta seda, mis tunne oli hoida seda väikest habrast sooja keha enda vastas.. Tunda ta hingetõmbeid.. Tema sooje huuli.. Tunda ta lõhna.. Tüdruk surus end mehe vastu.. Ahmis meest endasse, lootes, et sellest piisab ajaks, mil mees on kaugel.. Kellegi teise oma.. Igas tema puudutuses oli palve: “Ära mine minu juurest ära! Kui Sinu veretuksed mu nime ei sosista, polegi mul mõtet hingata.!. Hoia mind enda lähedal.!. Ainult nii olen ma mina.. Ainult nii olen ma elus.. Päris!”

Mees pani tüdruku pikali kõvale põrandale.. Tüdruk tõmbas mehe enda peale.. Nad võtsid teineteist jõuliselt kuid õrnalt riidest lahti.. Jättes meelde iga kehajoone, iga sünnimärgi ja lohu.. Mees surus end tüdruku sisse.. Ja tüdruk urises madala ja pehme häälega.. Ja see mees.. Üksainus mees, kes tähendas tüdruku jaoks kõike, mis elas ja surnud oli, tundis - et ükskõik, kellega ta kunagi ka koos ei oleks, kellega ta armastust ei jagaks - see üks väike tüdruk on ikka see ÜKS.. See KÕIK.. Tema sügavaima sisu osa.. Ta armastas seda tüdrukut hullumiseni.. Ja ihaldas vähemalt samapalju, kui mitte rohkem.. Iga kord, kui ta end tüdruku sisse surus, ei tundnud ta kergendust ega rahu.. Ta tundis lähedust ja veelgi suuremat nälga.. Ja tüdruk ohkas, urises..

Kui nad mõlemad lõppu jõudsid.. Koos.. Mees möirgas ja tüdruk karjatas.. Ja siis.. Avanesid veel ühed väravad.. Nad nägid oma elu ja saatust ühekorraga.. Ja see tegi haiget.. Sest need oli nii erinevad, kui üldse olla said.. Nad nägid, et saatus näitas neile elu ja õnne hoopis kellegi teise kõrval, kuid samas.. Näitas, et nad armastavad üksteist viimse hingetõmbeni.. Ja väikest võimalust, et nad on järgmises elus koos.. Üks täiuslik inimene kahes kehas.. Kes peavad teineteist leidma.. Tundma ja armastama õppima..

Lõpp oli parim.. Siiski.. Valu varjundiga.. Kuid.. Nende kahe puhul poleks midagi muud oodata võinudki.. Valu ja rahulolu ning õnn olid alati nende elus peaaegu üks ja seesama olnud.. Siiski.. Nad tundsid teineteise valu ja armastasid seda..

Nad panid silmad kinni.. Surusid end teineteise vastu ja sosistasid ühekorraga: “Ma armastan Sind!!” Iga südamelöök oli tõestuseks, et need sõnad olid enam veel, kui tõde.. Nad ise ka ei teadnud, kuidas ning kui palju nad üksteist armastasid.. Vaid tähed, virmalised, must muld ja Jumal teadsid..

Üks hing, kaks keha.. Kaks saatust, üks igavik.. Alati koos.. Alati lahus..


“Ma armastan Sind!”

“Ma armastan Sind!”

Ja nad jätsid hüvasti..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar