Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

02 detsember 2010

Kõik mu ilusad sõnad on kuhugi kadunud.. Nagu ei oleks enam midagi öelda, midagi tunda, midagi mõelda..
Ma olen tühi.
Teravad asjad lõikavad sõnad minust välja ja siis ma kirjutan. Kirjutan asju, mida hiljem lugedes mõtlen, et huvitav... kas tõesti mina tundsin kunagi nii? Kirjutasin nii? Ma mõtlen seda hetkedel nagu praegune, kui kõik on nii tühi.
Ma ei ole kurb ega rõõmus ega apaatne. Aga tühi siiski. See tühjus pole isegi valus, aga natuke kurb siiski. Kurb seetõttu, et oma tühjuses tundub mulle, et kõik mu säravad mõtted on otsa saanud. Kas ma olen vanaks jäänud? Kas see kõik, mis minu ümber ei juhtu ja ei toimu teeb mind nüriks? Kuidas ma ise selles süüdi olen? Kas ma ei viitsi enam tunda? Kas minu jaoks, minu vana vana hinge jaoks ei ole enam midagi uut? Kõik uued armastused on vanad ja ühel või teisel viisil juba läbi elatud, viledaks kulutatud... Kõik uued vihkamised on ikka needsamad, kuigi idee on uus? Kas kõik tavaline on samuti juba vana?

Ma oleks nagu väga vana janune vampiir või midagi muud taolist, kes pole enam põrmugi inimese moodi vaid vaheda mõistusega mõtlev loom. Verejanu enam pole, mille pärast uusi asju teha, jahti pidada. Ja vanad asjad on rohkem kordi läbi elatud, kui tahaks ja vaja oleks.

Mul on igav.
Mul pole kunagi varem igav olnud.
Mul on igav elada. See ei tähenda, et ma surra tahaks. Ei. Aga lihtsalt elada on igav.
Ma olen nii täis mälestusi täiuslikest hetkedest ja asjadest ja inimestest, et praegune tundub kõik nii poolik. Vaid üksikud detailid veel suudavad mind võluda... Ja peamiselt on need asjad... See on kurb. Aga... Inimesed on nii tühjad ja täis mõttetusi ja rumalust.
Sellest on kahju.

Ja ehk pole minagi mingi erand.
Pole minus midagi erilist.
Ehk mu enese rumalus ning mõttetus panevadki mind nägema asju justnimelt nii. Mitte asju. Inimesi.
Aga võibolla mitte.

Miks kõik teie mõtted on üksteise pealt plagieeritud ja veidi “isikupärasemaks” muuta püütud jama? Miks ma ei ole nii rumal, et see kõik mind vaimustaks?

Kuna mul nagunii midagi paremat teha pole, siis ma hakkan parem raamatut lugema. Sellest jauramisest siin pole nagunii vähimatki kasu. Vähemalt ma ehk kunagi oskan aidata oma lapsel koduseid ülesandeid lahendada...

Võibolla. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar