Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

17 veebruar 2011

Sinu olemuse ainest on minu sees asju, mis teevad mind tugevaks ja nõrgaks..

Mida ma ütlema peaksin?
Või mida tegema?
Sa oled nagu lahtine haav mu sees.. Tuikad ja jooksed verd ja ei taha kuidagi ära paraneda..
Plaastrid ja sidemed pidasid mõni aeg vastu ja ma arvasin, ekslikult muidugi, et see saab läbi. Et ma ei lange enam Su suurte õrnade käte vahele, isegi kui ahvatlus on suur. Ma arvasin, et Sina ei taha ja ma püüdsin endale selgeks teha, et mina ei tohi.. Aga.. Sa tulid ja mina tahtsin ja Sa ei keelanud mind..
Nüüd on kogu see tunnete sasipundar mu sees just kui meega ülevalatud klaasipuru.. Nii magus.. Nii valus.. Ja ma pean jälle hakkama otsast peale Sinust loobuma.
Miks loobuma?
Mis mul muud üle jääb?
Ma vaatasin Su silmi ja ma ei näinud Su pilgus nõustumist, lubadusi, tahtmist.. Ehk ma ei vaadanud piisavlt hoolikalt?
Ma ei tea, mis on tõde, mis on õige, mida Sina tahad ja miks ma ei suuda Sinu vastu lihtsalt puhtaid ja sõbralikke tundeid tunda.. Miks peab seal midagi veel olema.. Aga ehk just nii peabki.
Sa oled nii ilus. Tugev. Hea. Ustav. Sul on põhimõtted, kindlad soovid ja sihid. Ma ei tahaks kõigutada seda põhimõtete vundamenti Su jalgade all.
Ma tahaksin teada, mida Sina mõtled..
Ma tahaksin, et ma võiksin Sind armastada nii, et see kellelegi liiga ei tee.. Nii, et see meile liiga ei tee..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar