Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

15 aprill 2011

Olevus..

Ühel ääretult kaugel öisel nõmmel hakkas hämarusest tekkima suur varjutaoline kuju. Pimedus muudkui tihenes ja tihenes, kuni moodustus otsekui tohutu suur must keha, mis oli veelgi mustem kui see ühegi valguskiireta öö. Veel polnud tema piirjooned selged, aga ta seisis neljal võimsal käpal ja silmad tema suures pulstunud karvaga peas põlesid kui rohelised tulukesed. Nüüd tõstis olend koonu kõrgele üles ja nuusutas. Nii seisis ta tükk aega. Siis näis, et ta on leidnud lõhna, mida ta otsis, sest tema kurgust kostis sügav võidutsev urin ja ta pistis jooksu. Pikkade hääletute hüpetega kihutas variolevus läbi tähitu öö.


"Ilma lõputa lugu"
Michael Ende



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar