Viskasin endaga kulli ja kirja. Tegin sohki. Ja võitsin.

..

03 oktoober 2011

The Outsider

Õnnetu on see inimene, kelles mälestused lapsepõlvest tekitavad ainult hirmu ja kurbust. Haletsusväärne on see inimene, kes meenutab üksildasi tunde avarates ning süngetes tubades, kus olid pruunid seinavaibad ja vanaaegsete raamatute hullukstegevad read, või aukartlikke pilguheite hämaras hiies, mis koosnes grotesksetest viinamarjaväetidesse kasvanud puudest, kusjuures need oma väändunud oksi lasksid käratult kõrgel üleval lehvida. Just sellise saatuse olid jumalad määranud mulle, juhmile, pettunule; kasutule, viletsale. Ja ometi olen ma kummalisel kombel rahul ja klammerdun meeleheitlikult nende kolletunud mälestuste külge, kui minu hing silmapilgu kestel igatseb midagi muud. -//-

Nüüd ma ratsutan koos pilkeliste ja sõbralike guulidega öötuule turjal ja mängin päeval Nephren-Ka katakombides, ligipääsmatus ja tundmatus Hadothi orus Niiluse ääres. Ma tean, et valgus pole minu jaoks, välja arvatud kuuvalgus Nebi kaljuhaudade kohal, ja ka minu ainus lõbustus on Nitokrise nimetud peod Suure Püramiidi jalamil; kuid oma uues vabaduses on mulle minu väljatõugatuse kibedus peaaegu teretulnud.
Sest kuigi unustusrohi on mind rahustanud, tunnen ma alati, et ma olen kõrvalseisja; võõras selles sajandis ja nende keskel, kes on veel inimesed. Seda tean ma tollest hetkest alates, mil ma sirutasin oma sõrmed jäletise poole, kes asus suure kullatud raami sees; ma sirutasin välja oma sõrmed ja puudutasin poleeritud klaasi külma ja jäika pinda. 


Howard Phillips Lovecraft
"Kõrvalseisja"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar